"F.I.R.T. 119" (Argentina 2002, rezh Ruben Guzman). (Sedagi filmi saab netist vaadata.) Argentina-Kanada eksperimentalisti Ruben Guzmaniga olen ma ennegi kokku puutunud. Ma olen suisa teda elusast peast näinud...
Selle, 8mm kaameraga üles võetud filmiga läks nii, et kui tüüp oli juba maailma kõige lõunapoolsema raudtee juurde kohale sõitnud, selgus et kaamera valgusmõõdik on tuksis. Sestap sai kogu film (mis koosneb sisuliselt mitte filmi-, vaid fotokaadritest) rämedalt alasäritatud, ja nii tuli järelproduktsiooni käigus kõvasti kontrasti juurde kruttida. Ka filmilint ise oli üsna teraline, nii et kokku tuligi ülimalt kontrastne, suure teraga lugu. Ta ise sidus kohe selle vilunud sümbolistina raudtee loomusega kokku - filmi visuaalia pidavat peegeldama sellel raudteel veetava söepuru tekstuuri... Täitsa veenev seletus.
Kuigi film on vaid 15 aastat tagasi üles võetud, siis taristulilised asjalood on vahepeal kõvasti muutunud. Rio Turbio söekaevanduslinnakest 300 km kaugusel asuva meresadamaga ühendav Red de Ferrocarril Industrial de Rio Turbio raudtee pole enam käigus. Ent maailma kõige lõunapoolseim käigusolev raudtee on jätkuvalt Argentinas. See on isegi veelgi kaugemale lõunasse nihkunud - Tulemaale. Endine Ushuaia vanglaekspress on turistirongiks tehtud. Tõsi, see toimib juba 1994. aastast sellisena. Ent kuna Ruben kujutab oma eksperimentaalfilmides valdavalt töölisklassi elu, siis mingi titekas lõburong muidugi filmiobjektina arvesse ei läinud...
Ega mul ei jäägi nüüd muud üle, kui eeloleval suvel maailma põhjapoolseim raudtee kasvõi korraks uuesti käima panna. Ja üles filmida. Kuigi internet vaidleb selle üle, kas see paikneb Põhja-Norras, Kesk-Siberis või plaanitakse seda hoopis Baffini saarele, siis need raudteed oma 70 laiuskraadiga on poisikesed Pyramideni või Colesbukta raudteede kõrval. Mis, tõsi küll, ka juba mõnda aega enam ei toimi. Kuigi väidetavalt on venkudel plaanis vähemalt Pyramideni oma uuesti käima panna. Lisan kohe pildi ka Colesbukta raudtee tunnelist. Mu meelest täitsa Guzmanilik...
