"Ühepäevaliblika lend" (Portugal 2012, rezh Kaisa Sammelselg). Sedagi filmi saab täispikkuses netist vaadata (siit). Nojah. See oli pigem nagu üks ülesfilmitud blogipostitus, kui film. Eksperimentaalsust oli ka heal juhul kröömike. Ehk avaldus viimane kõige paremini puändis, mis ilmnes vaid siis, kui inglisekeelseid supakaid ka jälgida. Ma ei jälginud... ja nii läks see minust mööda.
Mul tekkis väike kõhklus seoses sellega, et kui pealkiri ja filmi esimesest minut või kaks rääkisid sõprussidemete ühepäevikulisusest, siis ülejäänud film oli kuidagi väga igavikuliselt ühe konkreetse persooniga seotud. Seal oli nagu vastuolu sees. Ehk pole ma piisavalt emo, et seda mõista. Ses mõttes, et minulgi on omajagu ühekordseid meeldejäävaid momente elus nagu olnud, aga enamasti on nende momentide meeldejäävuse eeltingimuseks mingi asjakohane emotsionaalne ettevalmistus. Need ei tule tühja koha pealt. A la, kui sa näed metsas karu, siis on see väga meeldejääv, kuna sa oled kasvõi alateadlikult selle kohtumise võimalikkuse peale mõelnud. Eriti lapsepõlves, muinasjutte lugedes vms. Samamoodi mingite kohtadega - kui oled ju ammu igatsenud mõne liustiku peal ronida, siis kui see lõpuks kätte jõuab, jääb see ka eredalt meelde. Ja ühepäevikulisusest on siin, vähemalt semiootiliselt asi kaugel. Ja küllap siis osad inimesed ootavad samamoodi ka armastusega kohtumist...