"Suburbs of the Void" (Saksamaa 2004, rezh Thomas Köner). Juhtus selline asi, et Danny (tänu kellele ma hakkasin uuesti pinhole´iga tegelema, siis kui ma MoKSis elasin) hakkas Tartus korraldama eksperimentaalfilmide vaatamise õhtuid (fb´s nime all Experimental Film Evening). Eile oli esimene. Genklubis oli juba mitu päeva radikad rivist väljas, mistap oli seal umbes viis kraadi sooja. Filme oli kokku kuus, ja lisaks oli kohal üks autor ja ühega oli skaibikõne. Oli tunne nagu vanadeal headel CineMoKSi aegadel...
No igatahes. Esimeseks filmiks oli "kuulsa" Thomas Köneri tosina aasta tagune "film" tühjadest äärelinnadest. Seda saab täispikkuses vaadata autori kodulehelt. Et ma olen skeenes üsna täielik võhik, siis ei teadnud ma sellest tüübist midagi. Film tundus üsna, nojah, niru. Esiteks polnud me kindlad, kas see üldse on film. Sest kaadrite ajalist järgnevust oli üsna hõredalt - kümmekond kaadrit veerand tunni peale vms. Muusika oli iseenesest tore - sest kellele ei meeldiks drone, eksole - kuigi etteruttavalt öeldes, teistel filmidel oli enamasti parem. Aga see visuaalne staatika oli ikka liig mis liig. Selge see, et seda filmi sai vaadata kui tähelepanuülesannet - et otsida märke muutumisest jne. Ja niimoodi ka seda pärast filmivaatamist käsitleti. Kuid mina lootsin saada ikkagi mingi emotsiooni osaliseks - heita kasvõi põgus pilk mingisse maailma. Seda ma kahjuks ei kogenud...