Quantcast
Channel: trakyllmaprokrastineerinj2lle
Viewing all 889 articles
Browse latest View live
↧

25. detsember 2016 - O chyom govoryat muzhchiny

December 26, 2016, 5:34 am
$
0
0

"О чём говорят мужчины" (Venemaa 2010, rezh Dmitri Dtjatšenko). Tõenäoliselt on see film Venemaal nüüdseks juba keelatud... Neli sõpra, sh üks tatarlane ja üks ukrainlane lisaks kahele venelasele, sõidavad autoga Moskvast Odessase mingile kontserdile, läbi Kiievi (mida nimetatakse filmis läbivalt "kõikide Vene linnade emaks"). Vahepeal kohtuvad näiteks mingi grussiiniga, kes tee serval putkas šašlõkki müüb. Selline rahvaste sõprus, et oioioi. Jaa - olid ammused ajad, kui tatarlased, ukrainlased ja venelased omavahel läbi said. See oli nüüdseks juba lausa kuus aastat tagasi... Täielik ulme!

Film ise oli muidugi ilge sitt. Nagu mingi naisteajakirja artikkel oleks filmiks tehtud, või mingi loll praimtaimi telesaade. Sihke vana Baskini stiilis kergemeelne naljatamine. Kõiki tundlikke teemasid välditi ja väga hoolikalt. Ei mingit poliitikat, rahvusvahelist elu, sotsiaalprobleeme. Täiesti hämmastav oli vaadata, kuidas neli täiskasvanud meest plädisesid poolteist tundi üksnes suhetest. Nagu viimane eidekari (ma loomulikult pean siin silmas eite, kui totaalset soovaba entiteeti).
↧
Search

28. detsember 2016 - Indrek Jääts "Aafrika kivine südamik"

December 29, 2016, 11:03 am
$
0
0

Indrek Jääts "Aafrika kivine südamik" (GO Reisiraamat 2013, 261 lk). Tsiteeriks kõigepealt iseennast: "Etioopiaga ei seostu mulle esimesena mitte Suur Etioopia Näljahäda aastatel 1983-85, vaid Suur Etioopia Pasahäda 2007. aasta septembris. See hetk, mil see kuradima endeemne vares haaras meie viimase pooliku vetsupaberirulli noka vahele ja tõusis kohmakalt lendu ning suundus tuhat meetrit püstloodis langeva kuristiku poole, vat see oli hirm" (allikas: konvekablogi). Niisiis - olen minagi seal Aafrika Sarvel käinud, kuigi tõsi - üldse mitte kohapeal nii palju ringi sõitnud kui Jääts ja tema banded (raamat võtab kokku kaks reisi Etioopiasse), kuigi paljuski siiski samades paikades (Gonder, Lalibela, Addis). Seega sain raamatut hinnata veidi ehk teise nurga alt, kui keskmine lugeja, kes arvatavasti pole ise Etioopias käinud.

Kui nüüd enesetsiteerimisega jätkata, siis Jäätsi eelmise reisi(kirjade)raamatu kohta kirjutasin ma nii: "Ma ei saa öelda, et Jäätsi reisijutud oleks mulle väga sügavat mõju avaldanud. Need olid liialt tasapaksud - ei kippunud ei ühte ega söandanud ka teise äärmusesse minna. Korduvateks motiivideks oli autori kehv enesetunne nii tervislikus (ta käis ka valdavalt ikka jõledal ajal alati) kui ka teaduslikus mõttes (sellest allpool pikemalt), pettumustvalmistavad road mõnes suvalises sööklas, transpordi ja ööbimise sebimine ja suhtlus liikumisvahendites ning öömajades." (allikas: seesama blogi). Paraku kehtib täpselt seesama ka "Aafrika kivise südamiku" kohta. Söömine, logistika, asjaajamine, enesetunne on kesksed teemad.

Ootuspäraselt on siiski juttu ka kivikirikutest, savionnidest, lapskerjustest ja muust säärasest, millega igaüks, kes sinna kanti satub, pidevalt kokku puutub. Sarnaselt eelmisele raamatule tundsin ma sedagi lugedes puudu mingist raamistikust, üldisemast kontekstuaalsusest, ootuste ja reaalsuse kontrapunktidest, ja nii veider kui see ka mu enda jaoks ei kõla - tunnetuslikkusest. Ja põhiliselt muidugi mõtestamisest. Tekst jääb pelgalt kirjeldavaks (või siis vahendab autor oma jäikasid negatiivseid seisukohti nt jalgpalli kohta, mis mind päris kõvasti nörritasid). See võis muidugi olla autori taotlus, kuid minule jätab sedasorti lähenemine igatahes pooliku mulje. Vähemalt mind ennast Etioopiaskäik muutis väga. Lisaks nii mõnelegi äärmiselt eredale mälestusele nii inimestest, kultuurist, kuid eelkõige loodusest (ühte neist mainin ka postituse alguses) kujundas seal käimine ka minu arusaamist maailmast.

Ent ma ei tundnud kordagi, et Jääts oleks nende reiside ajel kuidagi muutunud, et miski oleks tema vaateid, arusaamu või kasvõi emotsioone nihutanud ja sikutanud uutesse paikadesse. Ta oli justkui totaalselt distantseeritud sellest keskkonnast, kus ta viibis. Mingi irdhingena kusagil eemal, vaatlemas kuidas ta keha erinevates masinates kannatab ja imelikke roogasid tarbib. Minu arvates võib siin asi olla eelkõige selles, et Jääts liikus Etioopias liiga palju ja liiga kiiresti ringi. Miski ei jõudnud temasse imbuda, reisivihin pühkis kõik külgehakanud tunnetused maha nagu teetolmu. Ma ise veetsin (koos tuttava kirjandusteadlase Maxine´iga) Etioopias kokku peaaegu kuu, sellest ligikaudu kaks nädalat Simieni mägedes jalgsimatkamas. Just see matka osa, kus sai päevade kaupa kõmbitud samade inimeste seltsis, õhtuti ja hommikuti laagerdatud nö ettenähtud laagripaikades, kus olid ees meie "reisisaatjate" semud, konkurendid jne - see mõjus ja jäi meelde ja on siiani eredalt meeles. Tuleb ikka jalg maha panna ja pisut paiksem olla (sest ega me eriti palju seal nelja kildi kõrgusel pasanteeria küüsis vaeveldes just ringi ei tiirutanud). Oehh, ma võiks siin heietama jäädagi. Õigupoolest peaks mul need Etioopia matkamärkmed kusagil alleski olema, mingis vihus. Ei teagi, miks neid omal ajal sisse ei toksinud - konvekablogi oli mul siis juba täitsa olemas...

No igatahes - ei jätnud see Etioopia reisiraamat mulle muljet. Jah, saab küll aimu, milline see maa on, ja raamat pakub ka praktilist infot, et millises linnas millist hotelli valida ja kus söömas käia (või mitte käia). Aga seda tunnet, mida ma reisiraamatutest otsin, seda ma kahjuks ei saanud...
↧
↧

29. detsember 2016 - Konets prekrasnoy epokhi

December 31, 2016, 2:12 am
$
0
0

"Конец прекрасной эпохи" (Venemaa 2015, rezh Stanislav Govoruhhin). Viimaks jõudsin siis nii kaugele, et vaatasin "Kompromissi" põhjal tehtud, ja suuresti Tallinnas üles võetud filmi ära. Kunagi mainisin "Kompromissi" lausa ühena kümnest mind enimmõjutanud raamatuna. Et ma seda üks kümmekond korda kindlasti olen lugenud, siis ei takistanud filmist arusaamist ka mu kehvapoolne vene keel ja nadid supakad - hiljemalt mõni sekund pärast stseeni algust oli selge, millega on tegemist. Dialoogid olidki üsna üks-üheselt raamatust maha võetud (ja pealekauba nii näideldud, et kolm punkti oli vähemalt kaks korda igas lauses...).

Mäletan, et tuttavad, kes seda filmi aastake tagasi kinos vaatamas käisid, olid üldiselt pigem pettunud. Et nagu polnud midagi erilist, jäi kuidagi tühjavõitu ilusaks kestaks. Ja tõepoolest - see oli üks pingevabamaid filme, mis ma näinud olen. Pinge puudus kohe niivõrd silmatorkavalt, et mulle tundub, et see oli taotluslik. Dramatiseering ilma igasuguse draamata. Igatahes peategelase näilist pohhuismi annaks see justkui täiuslikult edasi. Tegelikult mitte üksnes näilist pohhuismi, sest ta ka tunnistab järvekese ääres tšillides, et talle tundub, et ta on elu kõrvaltvaataja, mitte selles osaleja. Kuid jah - raamatu enda vaimuga see siiski kokku ei lähe. Seal on pinget omajagu. Sellist rusuvat ahastuslikku taaka, mis peategelast päris tublisti rõhub. See paraku ei ilmne filmist mitte mingil viisil.

Ma olengi mõelnud, et kuidas saaks üldse Dovlatovi tekste filmikeelde panna. Pealtnäha on see ju kerge, kuna valdav osa tekstist koosneb kõnekeelsetest ja nutikatest dialoogidest. Ja sellele teele ongi antud filmis mindud. Aga häda on selles, et need dialoogid toimivad vaid vahetekstide kontekstis - oluline on mõeldu ja dialoogides väljaöeldu absurdsusesse kerkiv kontrast. Ja vat see jääb sellest filmist täielikult välja. See muudab asja niivõrd kardinaalselt, et mulle näib, nagu filmitegijad ei peagi filmi pealkirja irooniliseks, vaid siiralt seda ajastu ilu silmas peavadki. Lahendus oleksvoiceoveri ehk kaadritaguse hääle (mis võiks siis antud juhul kuuluda peategelasele) sissetoomine. Nii saaks anda konteksti ja tekitada mingitki emotsionaalsust - kas siis kerglasemat ja lõbustavat või raskemat ja ängistavamat.

Kuid võib-olla on häda hoopis selles, et kõik see hea, mis selles filmis on (visuaal ja ajastutruu kujutlus on ju suurepärane), tundub minusuguse NSVLi kogemusega inimesele lihtsalt niivõrd enesestmõistetav, et ma ei oska seda väljaspoolseisja pilgu läbi hinnata. Võib-olla Lääne-Euroopa või Aasia või Ameerika vaatajal tekitab see nukumajalik eksootika teab mis tundevirvendusi hinges.

Igatahes, nii, nagu õed Davidjantsid tõmbasid oma "Intiimse linnaga" kriipsu peale Dovlatoviteemalistele (eesti) dokfilmidele, sest rahastajad ei hakka ju investeerima juba äratehtud teemasse, nii tõmbab Govoruhhini film tõenäoliselt kriipsu peale ka edasistele Dovaltovi ekraniseeringutele. Sest hoolimata korralikust ja põhjalikust võtteperioodist ja muudest kulukatest eelarveridadest, ei saanud filmist eriti asja.

Ja üldse, kus olid Klenski ja Buš?!
↧

30. detsember 2016 - The Hateful Eight

December 31, 2016, 2:25 am
$
0
0

"The Hateful Eight" (USA 2015, rezh Quentin Tarantino). See on hommaaž Leonele, mille taga filmi ennast nagu polegi. Ma mõistan küll, miks Weinsteinid annavad Tarantinole täiesti vabad käed, aga juba mitmendat filmi järjest tundub mulle, et mingid piirangud oleksid ikkagi vajalikud. Tühje ja korduvaid stseene on liiga palju. Dialoogid pole ammu enam need, mis QTl olid. Ilus pilt ju küll, aga midagi meelde ei jää ja aju surisema ei pane.
↧

20. veebruar 2016 - The Experimenter

December 31, 2016, 4:16 am
$
0
0

"The Experimenter" (USA 2015, rezh Michael Almereyda). Njah, nägin seda filmi juba peaaegu aasta tagasi. See oli nii hea film, et mul oli kavas sellest (veidi laiendatud teemal - teadlaste ja teadustegevuse kujutamine filmides) kirjutada mingi pikem tekst. Aga ma lihtsalt kuidagi ei jõudnud selleni. Paar korda proovisin, aga vajus ära. Ma pole siiski seda mõtet veel päris maha matnud. Igatahes on see erakordselt hea film, ja muuseas montaaži tegi sellele mu naise noorem õde.
↧
↧

Aastakokkuvõte 2016

December 31, 2016, 8:02 am
$
0
0
2016. aasta kokkuvõte

Aastakokkuvõte number üheksa - see blogi saab aasta pärast kümneseks! Külastajate hulk on aastas stabiilselt 70 tuhane juures (seega keskeltläbi kuus 5830, nädalas 1350 ja päevas 192), kokku 293 000. Detsember oli erakordselt klikirohke, kuna sattusin vist mingitesse vene ja ameerika klikivõrgustikesse - 17 tuhat külastajat ühe kuuga. Loodetavasti pole see uus normaalsus... Ja eks see näitab kui palju on nendes klikkides õhku. Sest mulle endale tundub, et neid "pärislugejaid" ei ole rohkem kui paarkümmend, heal juhul sadakond.

Postitusi oli sel aastal kokku pea 150, mis on peaaegu sinna pikaajalise keskmise alla. Tavapärase 150 filmi asemel vaatasin 92 filmi (eelmine aasta aga nt vaid 69 filmi) millest 44 USAst, 21 Euroopast, 15 Eesti asja ja ülejäänud (12) mujalt. Sarjadest sai taaskord peamiselt vaadatud juba tuttavate asjade uusi hooaegu, millest ma enamasti siia ei kirjutanudki. Blogis sai siiski mainitud 15 sarja vaatamist. Raamatulugemine on jätkuvas madalseisus, 35 raamatut (eelmine aasta 33), sh 15 kodumaist. Ja ega asi lähiajal paremaks ei lähe kuna vastselt juurde sündinud pamp vaevleb kõik õhtud koolikute käes ja see peaaegu välistab igasuguse lugemise. Vähemalt lähima paari kuu jooksul.

Siin siis mõned filmid, raamatud ja üks sari kah, mida söandaks teistelegi soojalt soovitada:


Filmid ja sari
What We Do in the Shadows
The Experimenter
Before Sunrise
Before Sunset 
Before Midnight
North by Northwest
Le tout nouveau testament
Päevad, mis ajasid segadusse
The Lobster
Fusi
Housos (sari)
El abrazo de la serpiente
C'era una volta il West

Raamatud
J.L. Borges "Fiktsioonid / Aleph"
Edvard Radzinsky "Koba apokalüpsis. Spiooni mälestused"
Alexander Genis "Lugemistunnid: raamatusõbra kamasuutra" 
Italo Calvino "Parun puu otsas"
Jevgeni Tšižov "Tõlge reaalusest"
Norman Manea "Huligaani tagasitulek"
Arkadi ja Boriss Strugatski "Väljasõit rohelisse"
↧

Ootused 2016 - kontrollitud

January 6, 2017, 4:34 am
$
0
0
Aastake tagasi kirjutasin ebareeglipärase postituse, kus kommenteerisin ühe filmisaidi poolt kokku pandud postitust poolestsajast kõige oodatumast filmist aastal 2016. Nüüd on hea üle vaadata, mis ja kuidas nende ootustega läks. Seda ma aasta tagasi lausa lubasin kah, et revideerin. Ma olin, nagu sedasorti asjade puhul ikka, juba ette päris skeptiline - et noh, kas ma üldse midagi neist vaatan (pakkusin, et kümmekond on sellised, millele ette kriipsu peale ei tõmbaks). Ja kui vaatangi, siis kindlasti mõnel ajusurnud õhtul mõnd koomiksil põhinevat superkangelassaasta ja olen veel pärast lisaks pettumusele ka tige. Nii superhullusti ei läinudki...

Kokku 52st väljapakutud filmist vaatasin ma lausa seitset. Ja sinna sekka sattunud üksik superkangelasefilm oli üllataval kombel täitsa söödav. Kopin siis algsest postitusest ootuse, ja lisan selle kontrolli.
48. Synchronicity
Vat see kõlab küll paljulubavalt!
See osutus täielikuks juraks! (link postitusele)
43. Everybody Wants Some
Uimas ja segaduses oli suurepärane. Võtan plaani.
Linklater ei pettunud ootusi. Väga head tuju tekitav film. (link postitusele)
20. Story of Your Life
Ulmemaiguline film lingvistist. Selle slõugani pinnalt ei saa mitte kolbigi filmi kohta teada. Nii et tasub oodata.
Lõpuks linastus ikkagi nime all "Arrival". Ja oli täitsa kobe keskmise hollivuudi ulmehuinjaa kõrval. Lausa sisu oli, ja äkšõniga peeti kenasti piiri. (link postitusele)
14. Deadpool
Veel üks superkangelane. Oeh.
Sedasorti filme tuleb lihtsalt keel-põses teha. Ei ole vaja ilmtingimata vinnilistele poistele raudtõsiselt sedasorti muinajutte pähe määrida. (link postitusele)
8. The Nice Guys
Näib olevat nagu The Good Guysi kinoversioon. Sellisel juhul natuke ootan küll.
Väga mõnus, eriti just dialoogid! (link postitusele)
5. Hail, Caesar!
Coenid on viimased kümme aastat küll alatasa pettumust valmistanud. Erilist usku mul neisse enam pole. Aga päris välistada ei taha.
Ootused olid madalal ja sestap väga nördima ei pannudki. Oli täitsa ootustele vastav. Järjekordne Coenide film, mille võib siiski rahumeeli vahele jätta või ära unustada. (link postitusele)
1. Midnight Special
Jah, sihkest filmi võiks vaadata küll.
No pagan! See film on mul blogimata jäänud. Aga see oli suurepärane! "Päevad mis ajasid segadusse" stiilis teekondlus - lõputu veeremine läbi pimeduse. Kobe stsenaarium ja väga head näitlejatööd (just eriti see aspekt, et lapse ja vanema suhe kajastus adekvaatselt, mitte nagu enamikes sedasorti filmides, kus vanematest jääb mulje, et nad on samal päeval ja vaid põgusalt lapsega kokku saanud...) Tõenäoliselt aasta parim ulmefilm. Noh, minu jaoks. Arrival oli natuke liiga suurejooneline mu maitse jaoks.
↧

Ootused 2017

January 9, 2017, 1:18 am
$
0
0
Okei, võtame siis 2017. aasta ootused ka ette. Selle sama Film School Rejectide saidi vastava postituse põhjal. Taaskord 52 filmi (ehk üks per nädal) ja ootuspäraselt enamik filme ühest linnast...

52: John Wick: Chapter Two
See oli juba eelmisel aastal ootuste listis. Jään toonaste sõnade juurde: "Kes suudaks NII originaalse pealkirjaga filmi mitte oodata, eksole. Esimese ma jätsin vahele, kuna see tundus lapsik saast olevat. Jätkud on tavaliselt topeltlapsikud. Nii et ei."

51: The LEGO Batman Movie 
See suurt furoori tekitanud esimene Lego film mulle eriti ei istunud. Tehniliselt nunnu ja mis iganes, aga teravmeelseks sotsiaalkriitikaks tembeldamine oli ilmselgelt üle selle filmi võimete. Lihtne ja sirgjooneline nagu 50ndate angloameerika ulme. Jah, Bätmäni tegelaskuju oli ootamatu nihkega seal, ent see ootamatus hajus kuskil viie lausega ja edaspidi oli ta sama etteaimatav nagu tavaline Bätmän. Jätan vahele.

50: A Cure for Wellness 
Kammerlik ärimüsteerium biotehnoloogiast. See võiks mu teetassike olla küll, kuigi lavastaja (Verbinski) on seni end eelkõige vaid pindmisele rõhuva butafoorina näidanud.

49: Get Out 
Peaks olema õudukas, nii et see juba tõmbab kriipsu peale. Samas autoriks on Peele (sellest Key & Peele´st). Veider kombinatsioon, mis tekitab pisukest huvi...

48: Logan
Järjekordne Ahmi-film. Nope! Oletan, et see võib tegelikult isegi vaadatav olla. Et noh, pensioneerunud kaljukassi treileripargi elu. Aga ma olen sellest bändvägonist õnneks nii kaugele juba maha jäänud, et loobun rõõmuga sellele järelejõudmast.

47: T2: Trainspotting
Kindlasti püüan ära vaadata. Trainspotting on üks meeldejäävamaid filmielamusi mu elus. "20 aastat hiljem"-raamatu pealkiri oli ju vist hoopis "Porno" ja seal plaanis Sick Boy vastavasisulist äri püsti panna ning mingil põhjusel pidi ta selle jaoks vanad kamraadid üles otsima. Raamat jäi mul küll pooleli, kuna mu šoti keel on nõrga ja noh, see ei olnud ka teab mis hea tekst (ka Trainspotting ise on raamatunaüsna keskpärane mu meelest...). Aga ma pole kindel, et järjefilm nüüd samas asjast räägib...

46: Kong: Skull Island
Lisaks Ahmi-filmidele ilmub aegajalt ka Ahvi-filme, mida tahaks täpselt samamoodi vältida. Juba see alapealkiri Skull Island ütleb, et üle kümneaastastele rangelt keelatud.

45: The Wall
Mingisugune wrestlingustaari patriotismifilm Lähis-Ida sõjakoldes. Passin.

44: Beauty and the Beast
Mingi disni muinasjutupläma. Kindlasti mitte

43: The Belko Experiment
See meenutab jõle kahtlaselt üht Hispaania (?) filmi, mida ma ca 10 aastat tagasi nägin. Seal suleti kah punt tööintekale tulnuid ühte ruumi ja siis nad pidi seal üsna ootamatult survestatuna kohatäitja isekeskis välja valima. Aga noh, seal Hispaania filmis oli tegu psühholoogilise horroriga. Troma stuudiost hollivuudi liikunud James Gunn eelistab üldiselt verd ja muud füsioloogilist kraami, mis mind kohe üldse ei tõmba. Samas see suletud kontorikeskkond koos hästi üles ehitatud looga (ehk sellise, kus lähe kohe alguses jaburaks killimiseks) võiks pakkuda Das Experimendi vaimus elamust.

42: Free Fire 
Juba vorbitakse Nice Guys´e järele. Esialgu see perspektiiv mind veel ei peluta. Mingi ootus justkui oleks...

41: Life 
See Marsi-koletise lugu meenutab veidi liialt "Europa Reporti" ja lausa eksobioloogilise käki kõrgpilotaaži - "Prometheust". Samas, bioloogina tekkis mul täitsa huvi, mis salapärased võimed sellel ainuraksel Marsielukal siis võiksid olla? Äkki tõesti triivib pigem Solarise kanti...

40: Ghost in the Shell
Kirjeldatakse kui shoot-em up action filmi, mis kõlab päris koledasti. Nii palju kui ma samanimelisest multikast mäletan, siis oli tegu pigem küberpungiga, kus vahepeal küll sahmiti, aga ikka mõttetegevust oli kah. Samas, ega see nüüd NII hea ka polnud, kui animalembide poolt üles kiideti. Võiks ju nagu midagi mitte liiga halba loota?

39: Going in Style 
Kuna tegu on uusversiooniga, siis ma antisipeerin pigem seda originaali...

38: The Fate of the Furious
Kamoon. Põhitüüp ju sai surma. Aitab nüüd küll! Pärast tuleb jälle pool aastat lugeda sellest kuidas vinndiisel täiesti siiralt arvab, et parima filmi oskar peaks küll neile kukkuma, kuna nii palju autosid pole kusagil enne ühelt majakatuselt teisele hüpanud vms.

37: The Circle 
Et midagi Musta peegli vaimus? Nooh... Kuigi jah, omadussõna stevejobsian ei meelita mind kohe mitte kuidagi...

36: Guardians of the Galaxy Vol. 2 
Pole esimestki näinud, nii et tõenäoliselt mitte

35: Alien: Covenant 
Pärast Prometheust mitte iial enam!

34: Wonder Woman 
Ma porriversiooni olen vaadanud. Vaevalt, et see nüüd parem saab...

33: The Mummy 
Kas tõesti äratatakse ellu see 90ndande käkk? Ja Brendan Fraserit kehastab Tom Cruise? See on sajandi õudukas indeed...

32: Rock That Body
Need uuemad hollivuudis tehtud filmid, kus üleni naistest koosnev osatäitjaskond läheb naljaga pooleks paha peale on küll ilged käkid olnud (nt Bad Moms või Sisters). Tõenäoliselt ei päästa isegi strippari sissetoomine...

31: The Beguiled 
USA sisetarbijatele. Mind ei koti isegi kodumaised eepilised sõja"draamad".

30: Spider-Man: Homecoming
Oh jumal. Ämblikmees. Ma viimast neljakümmendviite selle frantsiisi elustamiskatset pole tahtnud vaadata. Küllap jääb seegi vahele.

29: War for the Planet of the Apes
Oh jumal. Ahvide planeet. Ma kusagil bussis või lennukis mingi eesistuja ekraanilt vaatasin seda viis minutit. Mingid pikslid lihtsalt tampisid üksteist. Ja seekord siis "This time it’s really a war movie". Lihtsalt rohkem piksleid... See ei ole just tehnoloogia arengusuund, mis mind väga meelitaks.

28: Dunkirk
Eepiline sõjafilm. Pass...

27: Valerian and the City of a Thousand Planets
Pärast seda Lucy-käkki olen ma kuidagi kahevahel. Madalad tungid minu sees tahaksid seda filmi vaadata, sest oleks arvatavasti jälle mida rappida. Vähemalt ei jäta Bessoni filmid enam nii totaalselt külmaks, kui vahepeal, kui ta mingeid tuimasid taksojuhijurasid vorpis.

26: The Coldest City
Ei peluta esimese hooga. Nii et lootust on.

25: The Dark Tower
King kirjutab üsna filmitavaid asju. Tõsi, põhilised pärlid on tulnud lühijuttude põhjal. Aga see Tume torn on ju mingi Troonide mängu mõõtu saaga... Küllap loodetakse jälle frantsiisi peale, mis üldiselt ei tee filme heaks, kuna siis tuleb juba poole pealt hakata otsi lahti jätma ja asjad hakkavad laiali valguma...

24: Baby Driver
Olen näinud peaaegu kõiki selle lavastaja tehtud filme. Need pole nüüd küll midagi maailmamuutvat olnud, aga mingi eriomane nihestatus on seal küll, nii et küllap võiks sellegi ette võtta

23: American Made
Näitlejad ei ole üldiselt see faktor, mis mind filmi vaatama kallutavad. Küll aga on näitlejad sageli selleks faktoriks, kes mind filmi mittevaatama kallutavad. Ja Tom Cruise on üks suuremaid kallureid selles reaalsuses. Oma juntsusuurusest hoolimata...

22: Blade Runner 2049
Kindlasti kavatsen vaadata, isegi kui see 80ndate versioon mulle väga ei istunud. Ehk on seekord natuke paremini Dicki maailmale pihta saadud ja ei mängita üksnes Harrisoni ja Haueri lõuapärade peale. Kuigi jah, kui peaosas on Gosling, siis... njah.

21: Kingsman: The Golden Circle
Ehk peaks enne selle esimese ära vaatama. Mõõdutundetult kiidetakse...

20: The Commuter 
Neeson mängib karmi meest. Mind üldiselt koopiamasina töö jälgimine väga ei eruta...

19: Logan Lucky
Oletame, et see võiks midagi olla.

18: The Snowman 
Oletame sellegi kohta, et see võiks midagi olla.

17: The Mountain Between Us
Ei oska isegi arvamust kujundada.

16: Thor: Ragnarok 
Ei.

15: Justice League
Ei.

14: Murder on the Orient Express
Teleteater võib täitsa tore olla. Mingid vanad versioonid sellest loost on täitsa vaadatavad olnud.

13: Darkest Hour
Kõlab liialt kostüümidraamana...

12: Star Wars: Episode VIII 
Oh ei!

11: Downsizing 
Jaa!

10: Annihilation
Pealkiri on küll peletav, aga ehk see muudetakse veel ära. See (S)Ex Machina oli ju peaaegu väga hea.

9: Battle of the Sexes
Kui ei hakata liialt kostüümidega retropedetsema ja selle kõrvalt jääb ikka ka stsenaariumile tähelepanu, siis võib see tore olla.

8: Brawl in Cell Block 99
Kammerlikkus kambris on ju ikka nunnu. Igasuguste vintsvoonide näod neid kambrites muidugi äratavad asjatut õudust.

7: The Death of Stalin
Iannucci! Noh, see ütleb ju kõik. Ja lootust on, et film ei keskendu lihtsalt ajaloolistele tegelastele maksimaalselt sarnanemisele. Sest siis poleks nad kindlasti Buscemit Hruštsovi mängima palganud!

6: The Killing of a Sacred Deer
The Lobster oli hullumeelne film. Veel!

5: Mute
Nii et noirulme. Tuleb silmad lahti hoida.

4: Molly’s Game
Ei välistaks ette ära...

3: Okja 
Kuna see Netflixi toodetud on, siis ehk vaatan... Snowpiercer ajas küll südame lõpuks läikima.

2: The Shape of Water
Pealkiri on küll imelik...

1: Three Billboards Outside Ebbing, Missouri
See kehvem McDonagh. Anname talle siiski võimaluse, kuigi teine film oli paras pettumus.

0. Under the Silver
Žanripuhas õudukas. Ei!
↧
Search

6. jaanuar 2016 - Territoria

January 9, 2017, 1:09 pm
$
0
0

"Территория" (Venemaa 2015, rezh Aleksandr Melnik). Arutasin tuttava kirjandusteadlasega mänguväljakul (noh, mitte praegu - sügisel) filmide vaatamise üle. Ta imestas, et ma koguaeg sihkest saata vahin. Eksole. Ja soovitas ERRi järelvaatamist, et koguaeg pidavat okeid kraami olema. Olen nüüd paar korda proovinud, aga muudkui pettun. Viimati siis sellega.

Ilma igasuguste eelteadmisteta seda filmi vaadates jõudsin ma järeldusele, et tegu on telefilmiga. Venelastel on sihke minisarja moodi žanr - et 3-4 tunni pikkused lühiseebid, mille vahele lennutatakse umbes kaks tundi estraadisaadete reklaame. Ja nii läheb terve õhta. Mul nimelt ema on suur fänn ja iga kord kui laupäevaõhtuti maal olen, siis see õhtuseep on kindlalt kavas. Olen mõnda püüdnud ka jälgida - testida oma vene keelt kasvõi. Need on nii tinaaeglaselt arenevad ja algklasside keeles, et umbes kümme mintsa pärast algust on kõik enamvähem selge.

Seda "Territooriumit" vaadates tekkisid õige pea paralleelid nende lühiseepidega. Visuaalselt oli toimuv küll muljetavaldav - erakordselt kaunid ja võimsad maastikud. (Eks ma maastike pärast paljuski seda filmi vaatama hakkasin, sest olen isegi väikestviisi polaaruurija viimasel ajal. Ja mulle väga meeldib arktiline loodus.) Kuigi jah, miskipärast olid kõikse eepilisemad helikopteriga filmitud stseenid koguaeg ühes võtmes lahendatud. Protagonist seisis mingi järsaku serval, käed erikuradimehelikult risti või puusas ja see helikopter muudkui tiirutas vasakult paremale ja paremalt vasakule, vahetades samal ajal plaane vaheldumisi suuremate ja väiksemate poole. Sedasorti stseene oli esimese tunni jooksul küll vähemalt kolm tükki liiga palju. (Ja need olid jõle pikad kah veel.)

Tegelasi lisandus aina juurde. Selgus, et esmalt tutvustatud peategelasele allus umbes paarsada teadlast ja teadustöötajat, kes kõik olid tundra vahel paari kuni parikümnemehelisteks gruppideks jaotunud ja järjest võeti kõik need grupid ette, kusjuures nii, et igas grupis võttis üks tegelane selgesti protagonisti rolli enda kanda. Vaatasin seda filmi nagu mingit eriti kunstipärast teatevahetusega matkavõistlust. Kui nüüd džentelmenlikult väljenduda, siis tegemist oli väga huvitava stsenaarse lahendusega. Väga uudsega. Ühesõnaga, täiesti jabur värk.

Ja need inimestevahelised kommunikatsioonid. No see oli puhas seep! Räägiti ümmargust ja tühjalt kõmisevat pseudoemotsiooni, mis tundus filmi tegevuse konteksti arvestades täiesti kohatu. Taustaks kõmistas üks ja sama kaadritagune hääl järjest vahetuvate peategelaste sisekaemust, mis seisnes õilsas kangelaslikkuses või siis väiklases kibestumuses. Polaaraladel on ikka polariseeritud kõik tegelased, kas pole...

Poolteist tundi kannatasin välja - see teeb natuke enam kui pool filmi -, aga rohkem tõesti ei suutnud! See oli ebapädev seebimulline jura. No vat! Ja siis loen internetist, et eelarve 11 miljonit eurot. Suursugune kinofilm. (Kusjuures remake samanimelisest 1979 aasta NSVLi filmist!). Selline kammajaa lihtsalt ei mahu mulle pähe... Pika, ent tuumaka Siberi loodusstiihilise eepika etaloniks on jätkuvalt Dersu Uzala. See "Territoorium" on kirbusitt selle kõrval.
↧
↧

7. jaanuar 2017 - Vaiana

January 11, 2017, 11:06 am
$
0
0

"Vaiana Moana Oceania" (USA 2016, rezh Ron Clements, Don Hall, John Musker ja Chris Williams). Ja ongi see aeg käes. Suurem pamp on nii vana, et viisin ta esimest korda kinno. Seitse aastat tagasi kolisin Hispaaniasse ja sealt Tšiili - riikidesse, kus kinos loetakse kõik spaaniakeeles peale ja sinna mul seega asja polnud; ja siis üürike 10 kuud kodumaal, kus mul oli lausa enda kino; ja siis jälle rohkem kui kolm aastat pausi, sest õhtud tuleb kodus olla - kütta, vaaritada, mängida, koristada ja salaja tööd nokitseda. Igatahes ei mingit kino!

Olen siin blogis vahepeal ikka Tisnit tampinud, sest mul tõesti pole lapsepõlvest mitte mingeid häid mälestusi sellega seoses ja need vahepealsed Pixarid ja Šrekid ja muud popid animatsioonid - needki jooksid must täiega mööda. Ja nüüd ma olen sisi olukorras, kus kobarkinno minnes on valida kolme Tisni ja kolme haltuurakorras kokkuplökerdet vene Tisnikoopia vahel. No ikka on sitaks ilus see elu...

Valisin siis pambule debüüdiks kangelasliku polüneesia aadliku võitluse looduse stiihiate ja täid- ning pooljumalatega. Sest arvustustes kurdeti, et põhipaha on kuidagi lahja ja ebamäärane - et polevat nagu korralikku supervillainit, kellega peategelane korralikult madistada saaks. Hollivuudi polaarse maailma kontekstis kõlas see lausa lottelikult...

Ega ma tegelikult ei kurdagi. "Vaiana" oli täiesti okei. Eks ta koosnes paljuski üleliigsetest kordustest ja tegelased polnud just teab mis sügavad, aga vähemat lugu polnud liiga etteaimatav (noh, niipalju kui see ühe roadmovie kontekstis üldse olla saab). Samas, sihke ugrimugri ebaloogika puudus ikka täielikult, kuigi need polüneeslased on oma maailmapildis ka suht imelikud kohati. Muusika püüdis baseeruda havai rahvamuusikal, mistõttu muusikali ja tümmi peaaegu et polnudki, vaid mahe rahvalaul (mille peale, nagu ikka, pidid vaesed näitlejad lausa räppima, et kõik originaallaulude jutt ikka ära räägitud saaks). Pahalast tõesti polnud, juba selle pooljumalast saidkiki ja merega oli piisavalt jantimist, olgugi et meri oli noore pealikuhakatise ees valmis end lausa samamoodi fragmenteerima, nagu selles Moosese loos.
 

PärisMoana poster ikka kah!

↧

9. jaanuar 2017 - Michel Houellebecq "Maailma vastu, elu vastu"

January 15, 2017, 4:55 am
$
0
0

Michel Houellebecq "Maailma vastu, elu vastu"(LR 2016, 88 lk, tlk Heli Allik). Selle Lovecraftiga on mul halvasti. Tema tekstid seisavad liiga paigal. Ok, nad seisavad paigal kusagil täiskuuööl sünge mahajäetud kiriku varemete ees, kust avaneb mingi auk kurjade peajalgsete juurde. Aga ikkagi. Nad seisavad. Mitte, et ma igatseks mingit äkšõnit. Oh ei. Aga dialoogid või arutlused võiksid ju olla. Neid ma aga ei mäleta. Ainult lagunevat arhitektuuri niiskes öös.

Õnneks nüüd on raamat, kust saab kenasti teada, et jah - see oli tõepoolest nii. Ja isegi veidike saab seda teada, miks see nii oli. Kuigi Houellebecq kirjutab seal justkui Lovecraftist, esitab ta seal kohati üsna otsekoheselt ka omaenese kirjutamiskreedot. Või siis mõtles ta need asjad Lovecraftist uurimust kirjutades läbi ja otsustas samade valikute kasuks. Pealtnäha küll diametraalselt erinevad kirjanikud, kasutavad nad päris palju samu nippe. Ei tea, kas Lovecraft kopis ka põhjalikud teaduslikud kirjeldused kusagilt entsüklopeediatest maha, aga Houellebecqi ähvardati ju lausa mingi kohtuasjaga, kuna ta "laenas" wikipeediast kärbse kirjelduse.

Houellebecq pole tead mis teadlane. Tema uurimus kipub emotsioonidesse uitama ja vajub siit ja seat laiali. Aga vähemalt hoiab ta üldraamidest päris kenasti kinni - mõneleheküljelised teemakäsitlused erinevatest faktoritest. Liigsed kordused puuduvad. Erinevalt näiteks Hustonist, kes "Loomispäevaikus"kirjutas kõiki oma tuummõtteid ja järelmeid nii mitu korda uuesti, et poole raamatu peal oli juba kopp ees. Houellebecq ei arutle ega kirjuta küll nii hästi, nii säravalt (pigem ju iseloomustabki tema stiili taotluslik nüridus), aga ta ei jää jokutama ega hakka kordama end.

Ja kui ma selle raamatu läbi sain, tekkis pisuke tahtmine ikkagi uuesti Lovecraftiga proovida. (Vähemalt 10 aastat on möödas viimasest katsetusest.) Nii et selles mõttes oli raamat hea.
↧

12. jaanuar 2017 - The Fundamentals of Caring

January 21, 2017, 12:17 pm
$
0
0

"The Fundamentals of Caring" (USA 2016, rezh Rob Burnett). Halvas mõttes telefilm. Ehitatud turvalistest (ja sestap väga etteaimatavatest) klotsidest, mille vahele on topitud hulgaliselt seepjat mörti. Ja müürsepp on üsna suvakalt objekti suhtunud. Klotside nurgad on puha väljas igalt poolt ja puhtast vuugist pole haisugi. Meesnäitlejad püüavad päästa, mis päästa annab, kuigi mõlemad keeravad eriti filmi alguses ikka liigselt vinti üle. Samas tšikid on lihtsalt tühmakad. Kõige jäledam oli muidugi puänt. Kirjanik või asi, eksole - mingi C-kategooria lasteraamatute kammajaa...
↧

18. jaanuar 2017 - Wolfgang Hildesheimer "Armutud legendid"

January 21, 2017, 12:27 pm
$
0
0

Wolfgang Hildesheimer "Armutud legendid"(LR 2016, 120 lk, tlk Mati Sirkel). Päris nii erakordne see absurdijutukeste kogu ka pole kui Sirkel järelsõnas joonistab. Lugesin seda muidugi pikka aega ja sageli vastsündinut süles solgutades. Selle tähelepanuga vabal ajal viimasel ajal on nagu on. Aga mulle jäi mulje, et kusagil pooled lood olid kohe väga head, ent pooled olid punnitatud ja imetud. Ja muidugi pikalt lasti vanasti kirjutada. See on nende naljajutuvestjategi enne olnud LRis. Hakkavad ikka iidamast-aadamast peale ja korrutavad igaks juhuks kolmega üle kõik elemendid. Kohati see üleketramine hakkas tööle ja teiste juttude puhul jälle mitte. Seda küll, et pea igas loos ilmutas end mingi täiesti uus maailm, mille toimimine jäi esialgu üpris hämaraks ja tekitas seeläbi huvi edasi lugeda. Konksud olid niisiis lugudes sees, kuid need olid väga osavasti rasvaste tekstivihmausside sisse peidet. Tasub need peibutised alla neelata küll. Niikuinii on ju põhjaminek...
↧
↧

20. jaanuar 2017 - Matt Kaplan "Teadus maagia taga"

January 23, 2017, 12:46 pm
$
0
0



Matt Kaplan "Teadus maagia taga. Püha Graalist armujookide ja üliinimesteni" (Argo, sari "Elav teadus" 2016, 246 lk, tõlkinud Triin Olvet). Alguses tuleb ikka full disclosure teha ju. Mulle pakuti seda raamatut mäletamistmööda isegi tõlkida. Loobusin sellest, ent lõpuks sai mu nimi sinna ikkagi kirja, kuna aitasin tõlkijat mõne terminiga.

Loobusin seepärast, et tekst tundus liialt ajakirjanduslik. Ja nüüd, raamatu otsast lõpuni läbi lugenuna - see oli õige otsus mitte tõlkida. Ma arvan, et see töö oleks mul närvi üsna sageli musta peale keeranud. Kontseptsioon on raamatul täitsa tore, aga teostatud on see üsna nadisti. Kogu aur on läinud justkui teksti reipaksvormimisele. Aga sellega kaasneb mu meelest liigne pinnapealsus (mida autor kusjuures püüab varjata, aga sellest allpool), ja mis põhiline - prematuurne alapeatükkide lõpetamine. Just siis, kui 1) hakkab teemakäsitlus huvitavaks minema; 2) jõutakse mingite esialgsete teooriateni, mida edasi arendada; 3) tõmmatakse mõni uus ja paljulubav seos - niipea tõmmatakse teemale kriips peale. Nii ei ole ilus teha...

Ja see pinnapealsuse varjamine. Juhtumisi olen ma ühe raamatus kajastatud teemaga (stressi tagajärjel taimedest lenduvad orgaanilised ühendid) keskmisest paremal määral kursis. Ma saan aru küll, et ega muidu naljalt teadusajakirjanikuna leiba välja ei teeni, kui suurtest ja pöördelistest avastustest ei kirjuta, aga nende avastuste tegijaid leidub enamasti kümnetes töörühmades, kes kõik ohjeldamatult samal teemal artikleid avaldavad. Valida sealt juhuslikult välja üks-kaks artiklit ja puhuda need üles mingiks pöördeliseks avastuseks on väga eksitav. Selline lähenemine ei meeldi mulle kohe üldse... Ja see võtab kõvasti ka autori usalduskrediiti maha. Kui ma mõne teema puhul sattusingi õrna vaimustusse, siis kuklas tuksus koguaeg hoiatus, et küllap siin tegelikult pole midagi nii erilist ja novaatorlikku.

Teine häda nii selle, kui ka paljude teiste ülireibaste popteaduslike raamatutega on see, et autor ei vea lõpuni välja. Ka antud juhul on nii, et esimene pool raamatust on palju parem kui teine, kus asi vajub kohati ikka väga haltuuraks. Viskab uhke legendi õhku, aga siis jätab teaduse sinnapaika ja jahmib mingist raudväravast lehekülgede kaupa. Et miks see ikka lukus on. Raamatu lõpuosa oli ikka paras pettumus. Samas kui esimeses pooles leidus paar täitsa huvitavat mõtet ja autor oli suutnud mõned päris intrigeerivad seosed luua (või vähemalt esitada neid nii, nagu ta oleks need ise loonud...)
↧

Tulnukate vanad kodumasinad - Tehisintelligents romkommides

January 25, 2017, 4:06 am
$
0
0


Tulnukate vanade kodumasinate fenomenoloogiast


Viimases Sirbis kirjutab Piret Põldver sellest, kuidas tehisintellektile on filmides ja sarjades alles väga hiljuti antud autonoomne ja inimesega võrdväärne olemisõigus. Ent samal ajal on tehisintellekti võrdväärsuse aluseks nende sarnanemine inimesega – nende võime tunda, käituda ja toimida justkui hingestatult. Ühest küljest võimaldab just see sarnasus noid mitteinimestest protagoniste üleüldse luua ja vaatajail neile kaasa elada, kuid teisest küljest tundub see äärmiselt piirava asjaoluna, kuna tehisintelligentsi mõtlemisvõime justkui ei saakski erineda inimese omast (seda veel eriti peavoolulise televisiooni ja kino kontekstis, kus inimene on ju üldjuhul niikuinii kammitsetud väga kitsaste mõtlemismallide ja emotsioonidega.)
 
Mulle tundub, et täiesti teistmoodi, ja sootuks mitteantropotsentristlikke mõtlemismudeleid – ühed pöörasemad kui teised – on peavoolu kinotoodetest (küllap ka telesarjadest, aga selle maailmaga ma väga kursis pole) võimalik siiski leida. Seda tuleb lihtsalt otsida mujalt. Näiteks romantilistest komöödiatest ehk nii-öelda romkommidest. See väga edukas žanr elas kümmekond aastat tagasi üle ränga metamorfoosi. Juba aastatuhandeid (vähemalt tundub nii) vankumatu tõhususega toiminud kulminatsiooniloomise meetodid: „ta ei helista“ ja „ta ei jõua õigeks ajaks kokkusaamisele“ – mis mõlemad baseeruvad infosulgu jäämise tagajärjel rutakalt ebaõigete järelduste tegemisel – ei saa tänapäeva mobiilse konnektiivsuse kontekstis enam lihtsalt toimida. Neist meetoditest loobumine on tulnud žanri jaoks raskelt, ja pikka aega hoiti sellest kramplikult kinni ka uute tehnoloogiate raames – nii võis vaatajale jääda mulje, et USAs on mobiilileviga ikka kohe väga kehvad lood ja mobiilsest internetist pole üldse mõtet unistadagi. 

Muutused olid siiski paratamatud. Romkomm pidi end uuesti leiutama. Prooviti mitut moodi ja mitut pidi. Mõnda aega püüti seda teha just läbi ulmežanri. Nii umbes 2010. aasta paiku hakkas massiliselt tulema (ja mitte üksnes USA läänerannikult) filme, milles ulmekomponent oli enamvähem võrdses proportsioonis romantikakomponendiga. Näiteks filmid „Ära lase mul minna“ (Never Let Me Go, UK-USA 2010, Mark Romanek); „Lähtekood“ (Source Code, USA-Kanada 2011, Duncan Jones); „Maailma viimane armulugu“ (Seeking a Friend for the End of the World, USA 2012, Lorene Scafaria); „Teine Maa“ (Another Earth, USA 2011, Mike Cahill); „Täiuslik meel“ (Perfect Sense, UK-Rootsi-Taani-Iirimaa 2011, David Makenzie) on kõik igati ulmefilmid, ent ulmežanrile tavapärase (ja enamasti kohustusliku) armastusloo asemel, mis oli enamasti napakalt ülelihtsustatud ja jabur isegi ulmežanri vinnilise sihtrühma jaoks, leidis nendes filmides aset justkui pärisarmastus (täpsemalt öeldes siiski armastusfilmide armastus). See armastus kujunes loo käigus, ja seda ei esitatud enesestmõistetavalt lahenduva kõrvalliinina – kangelasele õiguspäraselt ette nähtud vaimselt täispassiivne, ent suurte tissidega ja jäägitult protagonisti ihaldav sõjasaak, keda võib soovi korral täiesti lambist ka pehme koha pealt krabada. 

Kuid sedasorti filmide tuhin läks paari aastaga üle. Nähtavasti ei tasunud need siiski ära. Tšikkflikkide huvilisi peletas ulmekomponent ja ulmehuvilised pettusid jällegi harjumuspärasega võrreldes madalas body count´is, ning pöördusid koomiksifilmide poole. 

Niisiis tuli romkommidel lahendust edasi otsides veelkord kuju muuta. Ja just selle viimase metamorfoosi käigus kaasati žanri sinna esmapilgul absoluutselt mittesobilikud ulmelised fenomenid. Suvalise äärelinna paarikese pealtnäha argiseid elusekeldusi hakkavad äkitselt raputama pigem Stanislaw Lemi Solarisele või vendade Strugatskite Tsoonile omased tabamatud maavälise elu mõttemudelid. Ja kuigi sajad eksobioloogid, krüptozooloogid ja kõiksugu muud teadlased on kümneid ja kümneid aastaid uurinud neid fenomene, kuid loodud teooriad ja mudelid ei suuda adekvaatselt neid seletada ega nende käitumist prognoosida. 

Umbes sama kaugele jääb inimmõistus praegu veel ka kaasaegsete Hollywoodi romantiliste komöödiate süžeede seletamisel. Toon vaid ühe, esimesena meenunud näite filmist „Naabrid“ (Neigbours, USA2014, Nicholas Stoller). Vastselt lapse saanud paarikese kõrvalmajja kolinud meesüliõpilasühing peab järjekordset lärmakat pidu. Kell on neli öösel ja laps ei saa magada. Vanematest rääkimata. Öörahu rikkuvate naabritega ei õnnestu kuidagi adekvaatset kontakti saavutada ja paarike otsustab lõpuks ikkagi politsei kutsuda. Politsei tuleb, ent selle asemel, et korrarikkujaid korrale kutsuda, läheb korravalvur koos korporatsioonijuhiga hoopis väljakutse teinud paarikese ukse taha trollima. Korporantide juht näitab oma telefonist politseinikule pilte, et politsei kutsunud paarike on hiljaaegu nende endiga koos pidutsenud (sissekolimise puhul korraldati päevane piknik, kuhu kutsuti ka naabrid). Selle peale otsustab politseinik, et pidu naabermajas võib edasi kesta ja väljakutse teinud naabrid ei tohi enam karistuseks kunagi politseisse helistada. Mitte kunagi! Kas pole ulmeline?! Stsenaariumi autoriks oleks justkui Robinson Crusoe´na karistuseks Maale jäetud tulnukas, kes on suurest frustratsioonist liiga palju televiisorit vaadanud… 

Sedasorti stseene leidub uutes romkommides tosinate kaupa. Neid filme pole mõtet proovidagi üles loendada – oluliselt lihtsam on nimetada neid, kus sedasorti ulmepöörasust pole, sest neid õieti polegi. Nii et kui ihaleda näha ekraanil iseseisva eetikaga, inimestest sõltumatuid emotsionaalseid, ja seejuures täiesti mitteantropotsentristlikke tehis- ja võõrmõistusi – vaadake uusimaid romkomme. (Õigupoolest kvalifitseerub ka kodumaine „Klassikokkutulek“ sedasorti ulmekaks.) Strugatskite „Väljasõidus rohelisse“ (Tänapäev 2016) tõlgendati ühe käsitluse kohaselt Tsooni kui (pool)juhuslikult välja valitud paika, kus tulnukad otsustasid piknikut pidada, ning kõik need sääsekiilakad ja nõiasüldid oli lihtsalt neist maha jäänud olmeprügi. Tühi taara, kasutatud kondoomid ja muu säärane. Kas tõesti on elu USA äärelinnades kujunenud analoogse protsessi mõjul? Et tulnukad on sinna suurel hulgal ladustanud oma rikkiläinud koduroboteid, kes on prügilas küll uue elukeskkonnaga vormiliselt kohastunud, kujumuutes end inimeste sarnaseks, ent kelle tehisaru on siiski jäänud jupsiva rösteri tasemele..
 
↧
Search

21. jaanuar 2017 - Workingman´s Death

January 31, 2017, 8:59 am
$
0
0


"Workingman´s Death" (Austria-Saksamaa 2005, rezh Michael Glawogger). Nojah, vanasti kui Nihilistis veel tosinate kaupa iga päev pubekahala ilmus, jäi mul seda tükati lugedes mulje, et kõik maailma kannatused on paras küünemust ühe kümnenda klassi matatunni kõrval. Rohi on kõikjal mujal ikka sitaks rohelisem, isegi kui seda kohe üldse pole, nagu kõigis neis paigus, mida kajastab see film. Rohtu asendab müra (noh, mööndustega peale ühe - seal Indoneesias seda ikka oli kui mäest alla ronida). Kõikjal. Kaevanduses on müra, keevitamisel on müra, tapalagendikul käivad hääled üle, terasesulatamisel müriseb ja huugab, ja kõige hullem on nendel väävlivedajatel - talumatu kriuksumine otse õlgade vahel. Ja nende helidega kaasneb vibratsioon, äärmustesse kalduvad temperatuurid. Ning mis põhiline - hapnikupuudus! Nii et kõik kes te istute matatunnis ja hiljem kusagil poeleti taga või niisama kontoris - teil on (sisuliselt) vaikne, ei värise, temperatuur on paras ja õhku jagub. Ei ole mõtet viriseda. Nagu ühes Moodysoni filmis - kui laps virises liiga palju, siis viis vanaema teda seal kusagil Filipiinidel hiigelsuurt prügimäge vaatama, kus töötas tosinate kaupa lapsi. Ega see laps seal väga aru ei saanud, ja ei saa meil need noored ja mõnes kohas ei saa ka täiskasvanud. Seega pole mõtet seletada, ja seda filmitegijad pole ka teinud. Ei tee ka mina. Kui ei taha, ei taha. Eks siis pärast tuleb harjuda millega vaja. Kuid, nagu ma juba mainisin - ega see kontoritöö just konti ei murra. Pahupool on ainult igaühe enese peas. Kui sealgi...
↧

29. jaanuar 2017 - Joaquim Maria Machado de Assis "Hulluarst"

February 5, 2017, 1:33 pm
$
0
0

Joaquim Maria Machado de Assis "Hulluarst" (LR 2016, 88 lk, tlk Indrek Koff). Oli ju lobe lugemine küll, ja inimloomuse aegumatute aspektidega mängimine on teost vananemise eest kenasti kaitsnud. Ja isegi teema oli mulle südamelähedane. Aga ometigi ma pettusin. See eri komponentide ühtlaselt tugev tase jäi mu meelest rangelt keskpärasuse piiridesse. Ei olnud sähvatusi, mis meelde jäänuks, kusagil ei tõusnud miski üle selle lävendi, mis vajutaks kuhugi kestva jälje. Sedasorti jante on nagu loetud küll ja veel. Tõsi, need on enamasti ikka palju hilisemast ajast pärit olnud. Nii et jah, siin võib, ja küllap ongi, teatav kirjandus(teadus)lik väärtus juures, aga minusugusele lihtlugejale see sel korral mingit mõju ei avaldanud. Lootsin raamatut lugema hakates rohkemat...

Ja see, et järelsõnas kirjeldati seda teost kui progressiusu paroodiat. (Noh, ses mõttes on ju kogu Brasiilia riik üks suur progressiusu paroodia - nende lipukiri on vähemalt Lõuna-Ameerika rahvaste seal küll suureks huumoriallikaks.) Minu meelest käis see põhiline paroodia ikka väikekodanlaste kitsarinnalisuse ja (võimu)ahnuse pihta. See progressiaspekt oli seal nagu kontekstiks rohkem - tõi provintsi uued hoovused, mis panid elanikud uude situatsiooni ja lõi jõuvahekorrad tibake sassi. Seda progressiivsuse üle vindi keeramist esindas raamatus vaid üks tegelane ja see läkski seepärast pigem nagu tema ekstsentrilisuse alla, ent väikekodanlikkus sai seal ikka pihta tervikuna. Noh, vähemalt mulle jäi sihke mulje asjast...
↧
↧

30. jaanuar 2017 - War on Everyone

February 9, 2017, 12:39 pm
$
0
0

"War on Everyone" (UK 2016, rezh John Michael McDonagh). Harva, kui ma NII pettunud olen. "Garda" on mul üks käesoleva aastatuhande lemmikfilmidest, "Calvary" temaatika (või noh pigem see filosoofiline alus,  millelt film lähtus) polnud küll päris minu teetassike, ent ometigi oli tegu hea filmiga. Aga nüüd siis selline pseudohollivuudilik ja poolikuna lahendatud stiilimärul? See McDonagh kukkus täpselt samasse ämbrisse kus teine McDonagh, tema vend, juba oma viimase filmiga ees ootas.

Ei teagi, millest see filmi hajevilolek tingitud on? Teadaolevalt oli lavastajal plaanis veel kolmas lugu Gleesoniga peaosas teha - triloogia ära lõpetada. Aga kas siis asi ei edenenud ja tüüp otsustas kiire haltuurasutsaka teha. Et pakuti tootamiseks korralikult pappi (seda paistab seal jätkuvat) jms. Aga lugu ei jõudnud korralikult paika settida, kui juba võtted hakkasid ja montaaž oli ka kohe otsa ära rabistada. Või siis nikerdas tüüp mingit tuumaka retrovaibis buddy-copi filmi kallal, kui "The Nice Guys" tal jalad alt lõi. Ja kuidagiviisi lõpetas ta muserdunult filmi ära. Tõmbas jeelijeeli otsad kokku, aga midagi päästa väga ei suutnud.

Või siis tüüp tegi lihtsalt jommis peaga selle filmi. Ja kõik need kolm tosinat produtsenti olid ka ainete mõju all. Tuli sealt Iirimaalt viskilaadungiga ja väntamine võis hakata.

Pettumus oli igatahes suur. Kuidas siis äkitse selline käkk. Kõik oli nii ligadilogadi ja ebaloogiline ja punnitatult kokku klopsitud, et filmitegijate meeleseisundi pidev keemiline nihestatud tundub kõige tõenäolisema variandina. Noh, või siis põles läbi. Seegi on paljuski muidugi keemiline protsess...
↧

30. jaanuar 2017 - Enn Kreem "Kolm laiust"

February 14, 2017, 1:57 pm
$
0
0

Enn Kreem "Kolm laiust" (Eesti Raamat 1984, 112 lk). Küllap kõige olulisem kultuurilooline teadmine selle raamatu puhul on see, et autoriks on Jaagup Kreemi isa. Raamat koosneb kolmest novellist, millest vast esimene ja teine annaksid ka lühiromaani mõõdu välja.

Esimene jutt on Kaukaasia kõrgmägedesse rajatava observatooriumiga seotud teadustöötajate portreedekogumik. Teine polaaruurija argipäevast Antarktikas, kuhu vahele surgatud ühe Saaremaa vanatoi arusaamu ilmaelust. Kolmas on sihke üks-päev-väliskorrespondendi-elus jutt, mis on selgelt lühivormilikum kui eelmised lood, ja päris nõrguke kah nende kõrval. Mitte, et autor ei teaks, millest ta kirjutab, aga lugu on punnitatud ja head alusideed ei ole.

Tõsi, esimese loo teine pool läheb ka päris lolliks ära - iga tegelase kohta esitatakse referatiivne kokkuvõte tema unistustest (mis on ikka päris proletaarsed). Küllap see pidi tasakaalustama erinevate tegelaskujude ideoloogiliselt nõrka tegutsemist jutu esimeses pooles - kärsitu teadlane, kes korraliku tellise asemel suudab vaid artikleid kirjutada; joodikutest sohvrid; litsakas varustaja; pereisa, kes komandeeringist tagasijõudes hakkab kodus viina võtma ja lõpetab ka litsides.

Jääbki teine jutt, mis teeb selle raamatu kohe ikka päris heaks. Eks temaatika ole mu jaoks hingelähedane, sest polaaruuringutega tegelen servapidi isegi. Seal on korralikku isolatsioonilist kammerlikkust avaratel lumeväljadel (a la Baturini kütilood, aga oluliselt minimalistlikum ja isoleeritum); samas arutlused ilmaelu üle on väga tuumakad ilma et tunduksid liigselt konstrueeritutena. Vahele tosinkond lühemat portreed, mis ei miila ideoloogilisest korrektsusest, nagu esimeses loos, vaid on inimlikud ja ühtaegu naljakad ja kurvad.

See keskmine lugu selles raamatus on tõesti kohe väga hea. Otsiks võib-olla mõne teisegi Enn Kreemi raamatu lugemiseks. Ent kuna ta on siiski Jaagup Kreemi isa, siis tuleb end vaos hoida ja hoiduda. Laste patud nuheldakse ju ikka vanemate kaela...
↧

17. veebruar 2017 - Veebruari poolikud

February 17, 2017, 10:35 am
$
0
0
Peaaegu kaks kolmandikku veebruarist on möödas, aga ma pole suutnud veel ühtegi filmi ega sarja otsast lõpuni vaadata ja ka kõik raamatud püsivad järjekindlalt pooleli. Kõik need maimukesed, grandipojakesed ja pärispojakesed - suurematest projekti- ja pärispampudest rääkimata lihtsalt ei kannata enda kõrval kultuuri. Ja kui ma siis lõpuks kella 10-11 paiku õhtul enam ei jaksa teadust (õieti selle korraldust) teha, on mu aju juba nii sirakil, et ei jaksa ka ühtegi tuumakamat teost ette võtta. Õigemini ei söanda. Olen proovinud siis kergematega - ehk haarab nali ja naer ikka kaasa, aga mulle tundub, et ma parem magaks kui vaataks saadaolevaid asju üle poole tunni. Midagi ma olen proovind, näiteks:



"Anacleto: Agente secreto" (Hispaania 2015, rezh Javier Ruiz Caldera). Hispaania Džeimsbond, või õigemini Džonniingliš. Põhineb samanimelisel koomiksil aastast 1964. Kuigi film on aastat 2015, siis näiteks tegelaste kasutuses olevad moblad näivad küll olevat retromõttes võetud algupärandi ilmumise perioodist. Nojah, see selleks. Umbes kõik muu selles filmis oli väljakannatamatult ebaloogiline ja tüütu. Tegutsesid jälle mingid rikkis kosmilised röstrid, kelle mittefunktsioneerivad AI-kiibid ketravad täiesti hoomamatutes tsüklites.



"You Me Her" (USA 2016-, kreaator). Selles sarjas nüüd otseselt röstrid ei tegutse, ent kuna mul puuduvad sedasorti kalduvused, siis vaimselt eelkooliealiste laste tasemel toimivate täiskasvanud kehade seksuaalsed otsingud ei pakkunud mulle erilist huvi. Kas see pole lapsporno a la Kender, kui sarja tegelased on meelega kujutatud NII sirgjooneliselt alaealistena ja samal ajal pannakse neid alatasa funktsionaalselt erootilistesse stseenidesse? Või see ongi lihtsalt tänapäevane telesarja tempovalik, et sisuline areng peab liikuma maksimaalselt liustikukeele kiirusel? Vaata neid nagu mingeid põnevikke, kus kogemata näidatakse alguses ära, mis lõpus juhtub ja siis ülejäänud aeg tuleb vaadata tegelaste mõttetut ja huupi rapsimist, mis viib teadagi kuhu. No kesse jaksab, eksole...
↧
Viewing all 889 articles
Browse latest View live
Search