2015. aasta kokkuvõte
Aastakokkuvõte numberr kaheksa. Peaaegu 70 tuhat külastajat aasta peale (seega kuus xxx, nädalas ja päevas), kokku 223 000. Veidral kombel kõige enam külastusi USASt ja Eesti teisel kohal. Ja seda kõike olukorras, kus vaadatud-loetud ja kajastatud sai vähem kui kunagi varem...
Postitusi kokku vaid 120, mis on ca 30% langus pikaajalise keskmisega võrreldes. Tavapärase 150 filmi asemel vaid 69 filmi, millest 35 USAst, 28 Euroopast (sh 6 Eesti asja) ja ülejäänud mujalt. Sarjadest sai vaadatud paljuski juba tuttavate asjade uusi hooaegu, nii 6-7 uut sarja kah. Raamatulugemine on ka parajas madalseisus, 33 raamatut, sh 12 kodumaist. Ja nendegi väheste seas päris palju ülelugemisi.
Eks see langus tuli suuresti sellest, et jõle paljud asjad jäid pooleli. Ei jaksa enam kohe üldse lõpuni minna, isegi kui on tegu vähemalt poolkõva asjaga. Filmidevaatamise puhul oli oluliseks faktoriks ka lapse magamajäämise aeg, et kui pamp viimaks sõbra silmale sai, siis oli veel tunnikese jagu värskemat olekut. Ja nii ma vaatasingi pool filmi ära, aga järgmisel päeval teist poolt enam ei viitsinud, jne.
Head kraami, mida julgeks teistelegi soovitada, oli aga vähemalt tavapärasel hulgal, isegi kröömikese rohkemgi. Valivaks olen muutunud, jajah. Niisiis, meeldejäävamad sarjad, filmid ja raamatud:
Silicon Valley- otseselt ei midagi väga erilist, aga komöödiasarjana täitsa üle prahi. Veel rohkem üle prahi komöödiaseriaal oli aga Man Seeking Woman. Ka Broad City oli äärmiselt hea kraam. Poliitilis-diplomaatilise huumori vallas suutis väga meeldivalt üllatada The Brink. Draamasarjadest midagi uut ja väga vaimustavat polnud, Fargo ja True Detective´i teised hooajad olid siiski päris kabedad, House of Cards on aga seebirappa vajunud.
Lisaks Fargo teisele hooajale juhtusin vaatama veel paari päris toredat vesterni, taanlaste The Salvationit ja inglaste Slow Westi - näib, et välised jõud on selle üdini ameerikaliku žanri kaaperdanud nüüd juba ka produktsiooni tasandil.
Ulmes oli asju. Alates Secondsist, Birdmanist ja Zist, kuniOn the Beachini ja suisa Mad Maxini. Eks Hated on ka ju mõnes mõttes ulme. Vähemalt see, et ma suutsin selle viimaks lõpuni vaadata...
Draamakatest filmidest sattusin kolmele tõelisele pärlile - Rosewater, Inherent Vice ja Nuovo Cinema Paradiso.
Ka nende väheste loetud raamatute seas oli paar erakordselt meeldejäävat teost:
Pereci "Ruumiliigid"
selle teise Jerofejevi "Hea Stalin"
vana hea "Saare võimalikkus"nüüd ka maakeeles
Tšonikini teine
Calvino "Nagu rändaja talvisel ööl"
Kundera "Naeru ja unustuse raamat"
Ja boonuseks veel skandaal blogi algusaegadest (vt kommentaare)
Ning teiseks boonuseks, tõeliseks blogi kvaliteedimärgiks on asjaolu, et tänu ühele sügisel avaldatud postitusele tehti üks filmümber. Sain nimelt filmi näha nädalake enne esilinastust ja lähtuvalt postitusest tegi režissöör filmis paar stseeni ümber. Mille peale ma siis omakorda tegin ka postituse ümber.
Aastakokkuvõte numberr kaheksa. Peaaegu 70 tuhat külastajat aasta peale (seega kuus xxx, nädalas ja päevas), kokku 223 000. Veidral kombel kõige enam külastusi USASt ja Eesti teisel kohal. Ja seda kõike olukorras, kus vaadatud-loetud ja kajastatud sai vähem kui kunagi varem...
Postitusi kokku vaid 120, mis on ca 30% langus pikaajalise keskmisega võrreldes. Tavapärase 150 filmi asemel vaid 69 filmi, millest 35 USAst, 28 Euroopast (sh 6 Eesti asja) ja ülejäänud mujalt. Sarjadest sai vaadatud paljuski juba tuttavate asjade uusi hooaegu, nii 6-7 uut sarja kah. Raamatulugemine on ka parajas madalseisus, 33 raamatut, sh 12 kodumaist. Ja nendegi väheste seas päris palju ülelugemisi.
Eks see langus tuli suuresti sellest, et jõle paljud asjad jäid pooleli. Ei jaksa enam kohe üldse lõpuni minna, isegi kui on tegu vähemalt poolkõva asjaga. Filmidevaatamise puhul oli oluliseks faktoriks ka lapse magamajäämise aeg, et kui pamp viimaks sõbra silmale sai, siis oli veel tunnikese jagu värskemat olekut. Ja nii ma vaatasingi pool filmi ära, aga järgmisel päeval teist poolt enam ei viitsinud, jne.
Head kraami, mida julgeks teistelegi soovitada, oli aga vähemalt tavapärasel hulgal, isegi kröömikese rohkemgi. Valivaks olen muutunud, jajah. Niisiis, meeldejäävamad sarjad, filmid ja raamatud:
Silicon Valley- otseselt ei midagi väga erilist, aga komöödiasarjana täitsa üle prahi. Veel rohkem üle prahi komöödiaseriaal oli aga Man Seeking Woman. Ka Broad City oli äärmiselt hea kraam. Poliitilis-diplomaatilise huumori vallas suutis väga meeldivalt üllatada The Brink. Draamasarjadest midagi uut ja väga vaimustavat polnud, Fargo ja True Detective´i teised hooajad olid siiski päris kabedad, House of Cards on aga seebirappa vajunud.
Lisaks Fargo teisele hooajale juhtusin vaatama veel paari päris toredat vesterni, taanlaste The Salvationit ja inglaste Slow Westi - näib, et välised jõud on selle üdini ameerikaliku žanri kaaperdanud nüüd juba ka produktsiooni tasandil.
Ulmes oli asju. Alates Secondsist, Birdmanist ja Zist, kuniOn the Beachini ja suisa Mad Maxini. Eks Hated on ka ju mõnes mõttes ulme. Vähemalt see, et ma suutsin selle viimaks lõpuni vaadata...
Draamakatest filmidest sattusin kolmele tõelisele pärlile - Rosewater, Inherent Vice ja Nuovo Cinema Paradiso.
Ka nende väheste loetud raamatute seas oli paar erakordselt meeldejäävat teost:
Pereci "Ruumiliigid"
selle teise Jerofejevi "Hea Stalin"
vana hea "Saare võimalikkus"nüüd ka maakeeles
Tšonikini teine
Calvino "Nagu rändaja talvisel ööl"
Kundera "Naeru ja unustuse raamat"
Ja boonuseks veel skandaal blogi algusaegadest (vt kommentaare)
Ning teiseks boonuseks, tõeliseks blogi kvaliteedimärgiks on asjaolu, et tänu ühele sügisel avaldatud postitusele tehti üks filmümber. Sain nimelt filmi näha nädalake enne esilinastust ja lähtuvalt postitusest tegi režissöör filmis paar stseeni ümber. Mille peale ma siis omakorda tegin ka postituse ümber.