Roberto Bolaño "Liuväli"(LR 2015, 144 lk, tlk Ruth Sepp). Sellest Bolañost murdsin end naksti läbi. Erinevalt
Metsikutest detektiividest, miskäis üle jõu. Seekord ongi lugu palju kammerlikum ega hargne lõputute nostalgiaradade peale laiali. Kuigi oma põhiolemuselt, struktuurilt ja jutustamislaadilt on
Liuväli täpselt
Metsikute detektiivide sarnane.
Liuväli on justkui harjutus põhivõistluseks, või kvalifikatsioon enne finaalvõistlust. Ka temaatika on paljuski sama - vananevate hipide olmeigavus ja enese kõikvõimekuse illusiooni purunemisega leppimine. Kõik muudkui otsivad endale mingit uut sihti, õigemini pigem panatsead, mis lahendaks kõik probleemid ja seaks elule jälle sihi. Aga eks nad saavad isegi aru, et see lootus on lihtsalt veel üks purunemisele määrat illusioon. Ja sestap kõlguvadki Bolano raamatute keskikka jõudnud (mees)tegelased alkoholi ja armujobinate vahel. Raamatut kannatab lugeda küll, kuid mingit erilist muljet see vähemalt minule ei jätnud. Liiga palju oli tühjust. Ja vähemalt üks, kui mitte kaks liini võinuks vähem olla. Kuigi jah, kui nüüd jälle spoilerdada, siis lahenduse huvides oli neid justkui nagu tarvis, kuigi vaevalt küll keegi seda raamatut primaarselt detektiivikana võtab. Tõsi, 20 aastat tagasi oli see ehk tõesti uudne lähenemine. Austeri
New Yorgi triloogia ilmumisest polnud veel kümmet aastatki.
