"La coquille et le clergyman" (Prantsusmaa 1928, rezh Germaine Dulac). Täispikkuses ka juutuubis üleval (link).
Väidetavalt maailma esimene sürrealistlik film. Just sellest G. Dulaci (feministlik naisajakirjanik) poolt lavastatud ja A. Artaud´ (laia profiiliga skisofreenikust avangardist) poolt kirjutatud filmist olevat saanud põhilist inspiratsiooni Dali ja Bunuel, kui nad järgmisel aastal "Andaluusia koera" lavastasid. Need kaks filmi on küllalt sarnased - varaurbanistlike kinnismõtteliste alateadvuse paljastuste tehniliselt uuenduslikud ekraniseeringud. Kuigi ei saa öelda, et "Merekarbis ja vaimulikus" esitatud kinnismõtted olnuks väga perverssed - vaimulik tahtis lihtsalt pigistada: tšikke tissidest ja mehi kaelast. Andaluusia koer oli ses mõttes ikka palju rüvedam.
Ma ei tea, kas asi oli selles, et tolleks hetkeks oli viis filmi juba vaadatud - igatahes tekkisid mul ca poole pealt raskused selle filmi jälgimisega. Kuidagi käest ära läks see tegevus. Eks pool filmist kuluski muidugi sellele, et kõiksugu pretsedendituid tehnilisi nippe demonstreerida (aegluup jms). Kui see kõrvale jätta, siis jäi mu meelest järele B-kategooria-hõnguline saksa ekspressionism - suurte silmadega draakula totakalt tippival sammul kõiksugu hämarates ja varjulistes, üle vindi butafoorsetes paikades tšikke taga ajamas. Ja vahepeal siis muidugi eliidi hedonistlikud peod ja mingi kahtlane merekarbiidoliseerimine. Siiski väga huvitav vaatamine.
